Spiraalne arendusmudel

Spiraalne arendusmudel on samuti üks iteratiivsetest arendusmudeli tüüpidest. Protsessi kulgemist kujutatakse spiraalina. Esimene kordus on süsteemi teostatavuse uurimine, teine kordus on nõudmiste kirjeldamine ja sealt edasi tegeletakse kavandamisega. Mitu korust on enamjaolt seatud tarkvara realiseerimisega, kus selle ehitamine toimub inkrementaalselt. Spiraali kordusi ei tohiks võrdsustada tavapäraste arendusprotsessi faasidega. Kõik kordused on jaotatud 3 kuni 6-te sektorisse. Kordus algab lähima eesmärgi kavandamisega ja riskide hindamisega ning löppeb kliendiga - ehk eesmärk peab saama täidetud ja kontrollitud.

Eesmärkide saavutamine

Selles etapis pannakse paika antud korduste eesmärgid ja tingimused, kirjeldatakse oodatavad tulemused ning koostatakse tööplaan. Samal ajal hinnatakse võimalikke ohukohti ja töötatakse välja erinevad lahenduskäigud juhuks, kui riskid peaksid realiseeruma.

Riskide hindamine ja maandamine

Selles etapis otsitakse riske ja iga leitud riski jaoks tehakse analüüs. Uuritakse riskide tähtsust ja võetakse ette riskide maandamine.

Arendus ja valideerimine

Selles etapis valitakse kõige produktiivsem arendusmudel, mis tuleneb hinnatud riskidest (mudel peab aitama riske vähendada). Suurima riski jaoks on soovitatav teha prototüübi tegemeine.

Planeerimne

Selles etapis vaadatakse projekt üle ja otsustatakse kas jätkata järgmisel kordusel. Eeldusel, et otsustatakse jätkata, siis tehakse plaan järgmise faasi jaoks.

Spiraalmudel (Boehm 1988)

Selle mudeli peamine erinevus võrreldes teiste arendusmudelitega on see, et see keskendub süvitsi risikde tuvastamisele ja nendega tegelemisele. Risk tähendab olukorda, kus midagi võib valesti minna. Kui riskid peaksid realiseeruma, võivad projekti tähtaeg ja maksumus kasvada, mistõttu on oluline neid ette näha ja rakendada meetodeid riskide vähendamiseks.

Viited infole: e-õppearhiiv